Heino Laivar blogib

Hommikusöök kell 8. Täna on plaanis 3-tunnine treening. Mõeldes raja profiilile tähendab see paratamatult taas ka tõusumeetreid. Valime sihtkohaks Montserrat kaljumäe piirkonna, mis asub ca. 55 km kaugusel Sitgesest. Sõidame kohale ja ajame rattad alla – Montserrat on aukartustäratav vaatepilt – Looja on selle näol taas oma kordumatut loomingulist muljetavaldavalt esitanud. Plaanime esialgselt sõita ümber kaljude ja siis veidi peale lähiümbruses. Tegelikkuses tähendab see seda, et hakkame algusest peale ronima (algkõrgus 300 m) – algselt mööda kiirteeäärset väiksemat teed kuni El Brucini ja sealt valime juba tee, mis viib 9 km-i üles Montserratile. Alguses kui jalg veel kange on ikka väga raske küll, Alar otsustab tulla oma tempos järgi – pole mõtet ju peeneks tõmmata. Kui juba siin oleme, siis mõtleme, et paneme nii kõrgele välja kui võimalik. Jõuame 755 meetri peale, sealt tuleb edasi väike langus ja siis taas tõus. Ümberkaudne maailm kahaneb iga meetriga, mis tõusul võtame ja peagi on see siit ülalt vaadates kui tikutopsimaa. Ühtäkki leiame end tohutu hulga turistibusside ja inimmasside hulgast, sest oleme jõudnud Montserrati kaljukindluse valdustesse – sõidame tee lõppu välja ja teeme telefonifotokatega paar pilti. Oleme jõudnud taas 755 meetri peale. Siit edasi lähevad üles vaid jalgimatka rajad ja mägiraudtee – Pärt on teadjamees, sest varem käinud siin matkamas. Tarvi ootab meid bussiga veidi allpool, sest vahepealsetest tõkkepuudest saab mööda vaid piletiraha eest. Sõidame tema juurde, ka Alar on seal juba ootamas. Teeme kaljujärsakul paar poseerimist, võtame bussist kilekad peale (ilma selleta on laskumised siin üleval lõikavalt külmad) ja hakkame allapoole kihutama – laskumine on päris järsk ja pidurid saavad valu. Ka käed saavad osa pidurdamise valust. All oleme saavutanud päeva madalaima punkti 180 meetrit ja võtame suuna Manresa peale. Peatselt otsustame pöörata maha väiksemale teele. Siit hakkab tee vähehaaval taas ülespoole Montserrati poole keerlema (nüüd juba teisest küljest). Päev on palav – kohati õhk seisab ja päike kütab täisvõimsusel imedes viimased vedelikuvarud organismist. Alar jätkab taas omas tempos – võtame selle tõusuosa lõpu tempokalt. Järgneb veidi laugem tõusuosa ning siis taas järsem. Rait läheb tempokalt sõtkudes eest. Kuna minul ja Raidil on üks kerge käik vähem võrreldes Pärdi ja Erkkiga, siis peame oleme lihtsalt raskema jalaga mehed – paraku ei jõu mina enam sõtkudes minna ja jään peatselt Pärdistki maha. Minust omakorda jääb Erkki. Õnneks oleme kohe allapööramise kohas ehk siis kolmandat korda 755 meetri peal ning punt saab varsti kokku – Tarvi on bussiga kohale toonud ka Alari. Langeme alla El Brucini ja teeme seal paar laskumist ja tõusu, et täita oma 3-tunnine treeningplaan. Treeningu pikkus 69 km-i. Tänane sõit oli kindlasti päris raske – kogusime rekordilised 1400 vertikaalselt tõusumeetrit. Jõudes tagasi Sitgesesse läheme peale protseduure randa vedelema seniks kuni magu piisavalt tühjeneb ja sunnib kõhutäidet otsima. Sööme talutavas restos ja oleme pakutavaga väga rahul – ainult majavein on paras peet ja ainumas pokaal mõjub uimastavalt meie kurnatud peadele. Lisan tänasele jutule ka testpildi, mis võetud telefoniga ja ei esitle asjaosalisi, aga kahjuks ei ole meil ühenduslüli Erkki EOS-i ja minu arvuti vahel, mistõttu tulevad asjakohased pildid alles üles järgmisel nädalal või nii.