Heino Laivar blogib

Hommikune oravasöötmine tekitas taas piisavalt elevust – ta elab meie möki taga kuuskede vahel ja on juba harjunud peene menüüga, mida temaga jagame. Ta küll peamiselt viib tükkide kaupa kraami laiali, matab seda siis suvalistes kohtades lume alla või vitsutab niisama näost sisse. Täna tekkisid tal ka konkurendid – sõbralikud lehtsabad (võimalik, et on sellised linnud – värvilise laia sabaga?) ja mittesõbralikud harakad. Nendega ta siis jagas neid pannkoogi, jms. kraami tükke. Kuna suusarada läheb 75 m. kauguselt mökist mööda, siis ta käis hommikuse treeningu ajal lihtsalt mulle raja servas näitamas tervet leivakääru, mida ta hammaste vahel hoidis – lihtsalt jooksis kuuskede vahelt rajaserva, ootas kuni ma möödun ja hüppas siis kuuskede vahele tagasi. Paras tegelane.

Hommikupoolikul nägi programm ette uisutreeningut ja õhtul klassikat. Kuna oli korralikult värsekt lund, siis ei olnud lihtne, aga väga ühtlane ja mõnus treening sai. Õhtul oli tegemist pidama saamisega – see varieerub raja eri osades suuresti. Kolmandal korral sain enam-vähem pihta ja sai treening läbi viidud. Ilmselt oleks taas kõige paremini töötanud „Kosmos”. Kokku siis taas igapäevane keskmine läbisõit. Tänahommikuse treeninguga (4 1/2 päeva=220 km-i)) sai ka ületatud eelmise aasta Rovaniemi 7-päevase laagri 210 km-i – samas on koormus igati talutav ja tunne tugevam kui eelmisel aastal samal ajal. Teet on minuga enam-vähem sama läbisõidu juures (temal ees ju veel ka teine nädal), kuid Rannaril sama seisuga ca. 350 km-i (!). Ilm läheb veidi kargemaks – miinuskraade 5-10 juures. Homme pärastlõunal taas pehmemaks. Ühesõnaga, suurepärane suusailm. Kaamos, millest hr. Alaver olla pressis rääkinud, muret veel ei valmista nii lühikese aja peale. Ilmselt on tal igati õigus, sest päevavalgust ei ole kui juhtub olema pilvine ilm – kui pilvitu, siis 3,5 tundi valgust. Päikest siinpool ei näe, ainult selle kuma peegeldub küngaste tippudel, teisel pool mäge veidi küll.

Tänaseks nägi treeningkava ette matkapäeva. Matk ei tähenda just seda seljakoti, termose ja mähitud võileibadega väljasõitu kuivõrd lihtsalt suuskadel rahulikku toimetamist jälgides etteseatud madalat pulssi. Valisin 140 sls/min piiri ja matkale paremini sobivad uisusuusad. Kuna ilm oli väga udune ja suhteliselt tuuline, kuid siiski kergelt miinuses, siis hoidsime võimalikult metsa sisse, algne 12 km-ne jääring oli vale valik, ülejäänud osa treeningust tiirutasin tunnustatud kvaliteediga 3,5 km-sel ringil. Kokku viibisin suuskadel veidi üle 3 tunni ja kogusin väga rahulikud 40 km-i. Teised vallutasid ka 7,5 km-ist rada, mis kulgeb ümber mäe ülemise osa ja pakub pikemaid, raskemaid tõuse ja keerukaid laskumisi, kuid mina ei soovinud matkatreeningul maadeavastamisi ette võtta. Vahepeal kuulasime raadioarhiivist Keskpäevatundi ja külalissaadet KõigePealeMihkel ajakirjanik Pulleritsuga – päris vaimukad saated mõlemad:). Pulleritsu kohta niipalju, et tõsiusklikku suusameest ei saa temast enne kui ikka ise oma suuski määrima hakkab - paneb kasvõi jama alla, aga ise paneb ja saab aru, mis mekk asjal mann.

Õhtuses osas nägi treeningplaan ette üldiselt puhkust kui välja arvata 30 min. jooksu ja mõningaid üldkehaliselt ettevalmistavaid harjutusi. Pärastlõunal algas korralik lumesadu, mis tegi olemise väga talviseks – selleks ajaks kui jooksma läksin oli ilm rahulik, mõnus, talvine – nagu pildiraamatus olid kuused mattunud lume alla. Üllatavalt mõnus oli suusarajal jooksta - ei vajunud põlvini lumme, sest põhi oli korralikult ära trambitud. Seejärel juba teine saunatuur tänase päeva jooksul ning taastumiseks hästi sobiv õhtune A le Coq.

Rannar viis täna tõepoolest oma treeningmahu alla – täna 70 km-i peale. Õhtuse treeningu tegi tema ikka suuskadel, et oma püstitatud läbisõiduplaanile mitte alla jääda – klassika paksus lumesajus....:) ta maadles ikka tükk aega pidamisega. Lõpuks jäi ta vist küll peale.

Btw, 3,5 km-ise raja serva jääb üleval ka lasketiir, millel on 31 lasekohta ja mis on pimedas hästi valgustatud – ühtki laskjat seal küll näinud pole, aga mulle tuletas see meelde loo, et oleme Jaaniga ju tegelikult laksesuusatajad – lihtsalt püss ununeb alati maha kui trenni läheme:).

Innovatsiooninurk: *Mingi segase arutelu käigus leidsid triboloogid (=määrdeteadus) Rannar ja Teet, et kõige paremini toimiks värskes lumesajus pidamisena tuubimoos „Kosmos” – eeldusel, et valitsevad miinuskraadid.

Kas peaks karmistama enesetaputerroristide karistusi? Näiteks 20 aastat vanglat?...uuris Ali G oma eilses talkshows....well, päris hea:). See ei ole õnneks kuidagi seotud meie tegemistega – siin oleks suht mõtetu midagi õhku lasta, sest peale suitsiidari enda, 10 kuuse ja mõne orava eriti midagi hävitada pole kuigi tõenäoline. Ja samas vallas jätkates – kas Emamaa on G.W.B. ja Valge Maja personali sügispäevadejärgsest korralagedusest üle saanud?

Täna hommikupoolikul toimus esimene päris-klassikatreening, kus sai sõita ka muud moodi kui paaristõugetega. Ilm on talvine ja kena – selge ja mõne külmapügalaga. Proovisin igaks juhuks tahke määrdega korraks, aga panin kohe seejärel ka kliistri alla – täna edukamalt, sest sain pidama (poole treeningu ajal käisin uuesti määrimas, sest tahke määrde alla jätnud ei sidunud seda plöga suusapõhja külge eriti midagi). Kuna mujale korralikku klassikarada sisse ei aeta, siis tiirutasime 3,5 km-isel rajal. Teet (konstruktiivselt) kritiseeris mu tehnikat ja tõesti siis püüdsin seda ülejäänud treenigu ajal jälgida niipalju kui see võimalik oli võitluses kuluva määrdega ja kõige selle meelespidamisega üheaegselt. Plaan sai sõidetud täis ja enesetunne polnud kehva. Teedul küll on veits kehvad lood ühe käega, mis eile kokkupõrkes vastutuleva jääga traumeeritud sai, kuid ta täidab sellest hoolimata treeningplaani. Rannar läks vara suuskadega õue ja tuli tükk aega pärast meid nagu ikka, aga sellest veidi hiljem koos põrutavate faktidega...

Õhtune treening nägi meil ette kreatiniinfosfaadi tekitamist organismis (ei ole süstalde ja vereülekannetega seotud, ausõna) – s.t. eesti k. lühikesl ajaperioodil ehk lõikudel üliagarat rabelemist käte ja jalgadega – enne korralik soe sisse ja pärast mahasõit kah. Jäi see rabelemise osa siiski ära, sest Teedu ühekäelisus ei oleks seda soosinud ja üksi ma ei viitsinud samuti rabelema hakata – niisiis toimus mõnus, rahulik aeroobne uisutreening. Rada oli super ja meeleolu treeningult tulles +. Läbisõidu poolest pikim päev – 51 km. Mõni arvaks - ogar - uhab niipalju, aga kõik sõltub vaadeldavast taustsüsteemist, mille siinkohal esile toon koos lubatud faktidega...Rannar jõudis samuti kunagi siis tagasi kui mul saunas käidud – ta avalikustas oma tänased toimetused – hommikuse uisutreeningu ja õhtuse klassikatreeningu summeeritud kilometraaž 90 km-it (= nt. Vasaloppeti pikkus) – ok, tempo on tal ehk suht rahulik, kuid seda kaunistab ka näiteks tema eilne 80 km-ine ja üleeilne 70 km-ine läbisõit – rohkem ei lisakski ma siia ühtki kommentaari.

Uudised ja ruumorid: *Saime rahvusvahelist informatsiooni lumeolude kohta kelleltki K.Š.-lt – ilmselt on siinsed olud vähestest sõidetavaist EU-s. *Keegi meeskodanik A.V. lahkus ajutiselt Eesti suunas täitmaks esinduskohustusi. *Tšehhi naistekoondise sportlased on viisakad ja rügavad usinalt tööpõllul. *Soome kohalike tähtusega naissportlasel on väga koledate värvidega kombinesoon (õnneks ei ületa ka kombe sisu ise seda taset ja see kõik harmoneerub...).

Tänane hommik oli talvisem, sest olid miinuskraadid ja kerget lund oli puude pealt alla sadanud. Ja ma ei kukkunud voodist tõustes maha enam nagu esimesel korral ja ei põrutanud saba ära. Ja orav käis meil lihapirukat ja õuna söömas. Kerge valgus hakkas juba 9.30 ajal taevalaotuses tekkima ja taevas oli selge. Õhtul nägin isegi tähti ja kerget virmalisust. See kõik tegi esialgu heameelt.

Olude üle kainelt arutledes oli ees taas uisutrenn – veidi pikem kui eelmised. Uisk seepärast, et rada tõotas jäine olla ja traktor ei ole ju jõudnud pikematele ringidele (ei tea, kas jõuabki, sest tipud teevad ju lühikestel tiirudel trenni). Rannar lasi taas jalga varem ja olgu ette öeldud, et jõudis ka tagasi hiljem (nagu ikka), Teeduga läksime siis ümberkaudseid radu põhjalikumalt uurima. Jääs, mis jääs ja suusavalik mul sellisteks oludeks päris kehva, sest tipp-topp-suusaga ju ei lähe sellistest oludes välja ja teine paar on mul kuramuse fischeri sidecut ehk, et külgmine toetav kant oluliselt lühem kui teistel mudelitel. Nendega ma siis seal ukerdasingi ja libastumine kah ei olnud nii pädev kui Teedul, küll nii heas kui halvas mõttes, sest ta libastus ka väga otseses mõttes kaks korda – ja mitte niisama lihtsalt vaid ikka täie raha eest. Nii ma siis kulgesingi peas mõtted, kellele need suusad pähe määrida. Loodus oli seevastu lahe – täna sain aru idüllist, mida eelmistel sombustel päevadel nähtuga võrrelda ei saa. Nägime nüüd selge ilmaga ka meie mäekest, mille otsas 4 tuulegeneraatorit tiirutavad. Järvekeste vahel rajad liuglevad – pikad lauged tõusud ja kiired laskumised (meil oli küll kohustuslik sahk-tehnika, sest muidu oleks ennast kuusikusse või valgustusposti vastu templiks sõitnud), paremal pool silmapiiril päikesekuma (ta pistab nina välja kuskil 10.30 ajal ja läheb ära 14.30 ajal), vasakul pool selle kuma poolt valgutatud päris-tundra võimsad kuplid (meie mäegke kahvatud nende kõrval) teispool Muoniot (ca. 20 km-i kaugusel), hõre kuusik, tunnelid autoteede alt läbi (kohati laiemad nagu Nõmmel Trummis ja kohati kitsad, vaid ühele inimesele läbimahtumiseks mõeldud torud). See oli kena. Sõita ei olnud väga mõnus eelkirjeldatud põhjustel, aga olin gaasipedaaliga tagasihoidlikum kui eile ja sestap sai eesmärk täidetud.

Õhtune treening oli plaanis teha 3 km-isel rajal klassika tehnikas, sest sealt ju traktor üle käinud etc. Ilm oli läinud +0 kraadi peale, lumi oli külm.Rada läikis juba päevasest sportalaste higist või siis jääst – krt, seda teab. Mõtlesime kliistri peale – kuna Teet, Triin ja Volts pidid varem trenni ära tegema, siis nemad said ka testida pidamist. Tagasitulles olid neist 66% õnnelikud, 33% mitte – Teet soovitas mulle hoopis hõbedast universaali. Usun, et tegelikult heast südamest, aga see ei töötanud mitte 1% kah. Kuna ma üksi läksin trenni (Rannar oli muidugi varem juba läinud – carpe diem!), siis esimene reaktsioon – ahah, ei pea, lähen tagasi tuppa ja viskan trenni nurka. Siis ma mõtlesin, et krt, see ei oleks ju professionaalne:) - proovisin siis paaristõugetega läheneda asjale, krdi raske oli ju, sest rajal on kõvad tõusud. Tagumistel tõusudel leidsin uue motivaatori – kui Rannar suudab iga päev ca. 6 tundi trenni teha, siis mina suudan kah 5 korda selle 3-km-ise ringi paaristõugetega läbi sõita. Sain hakkama ja olin rahul – rohkem poleks mitte üks kord neist tõusudest küll jõudnud üles kraapida end! Päeva kokkuvõtteks siis sama distants, mis eile ja sellega võib rahule jääda.

Vahepalad: 1) Mökis külalisteraamatut sirvides leidsin sissekande pea igal aastal viimase 7 aasta jooksul, kus seltskond spordimehi olid esimese lume laagris käinud- seal hulgas ka selline mees nagu suusasprinter Juha Bäck (vt. www.juhaback.com - Soome MV sprindi hõbe 2000. aastal). Ülejäänud sellised Soome rahvusliku grupi piiril sõitjad. Erkole ja minule on ta tuttav 2006. aastal Interbancariolt, kus ta meie vanuseklassis võistles ja talle ei olnud eriti vastast kellestki. 2) Veerpalut nägime täna õhtuses treeningus uisku sõitmas – see võib tähendada seda, et põlv on paremas konditsioonis...ärge igaks juhuks ajakirjanikele veel lekitage:).

10 minutit pärast lahket SMS-i Teedult astusime Olosel mökisse nr. 24 ja kinnitasime, et ei saanud lasta end rohkem kutsuda. Kell oli 20.00 ning seljataga 11-tunnine autosõit ning 1030 km-i Helsinkist Olosele. Triin, Teet ja Volts (=perek.) olid rongi ja auto toel jõudnud sama päeva lõunaks ning neil oli juba tutvumistreening tehtud. Tegelikult olin ärganud Tlns juba kell 6.00, et kella 7.00-ks Pantschmidti praamile jõuda. Teekond oli mulle väsitav, autojuhist Rannarile ilmselgelt mitte niivõrd – üleväsimusest vabanemiseks kulus tervelt 9 tundi magusat und. Lumega on Soomes hetkel kehvasti, lumepiir on alles ca. 70 km-i enne Olost – allpool saab vist sõita vaid kunstlume radadel (ka tänasel Kuusamo MK-etapil näidati vaid musta metsaalust). Kuid siin Olosel on murdmaasuusatajate Mekale kohaselt lumekiht tugev, isegi viimaste päevad vihm (jätkub ka täna) ei ole suutnud sellele kahju teha. Olen siin esimest korda (üldse Lapis küll teist aastat) ning siin on tõepoolest mõeldud kõigele, mille vajadust üks murdmaa murdja ette kujutada oskab – alates radade valgustusest, hooldusest, märgistusest kuni kuivatuskappideni ja määrderuumideni välja (isegi pukk oli kohapeal olemas – meil neid nüüd kokku 3 tükki). Et siis Olost peavadki suusatajad parimaks esimese lumelaagri paigaks – väga mitmed murdmaakoondised treenivad siin praegugi (nädalavahetuseks läksid kõik Kuusamosse võistlema (meie Mael läks ju päris hästi – igavene 5-s, naiste tulemusi ma kahjuks praeguseni ei tea), kuid ilmselt tulevad paljud tagasi, sest lumeolud on vist igalpool mujal kehvapoolsed) – eks siis lähipäevil saab raporteerida, keda neist primitiivse vaimu kandjatest (Kerese klassifikatsioonile tuginedes ja tahtmata neid otseselt solvata) kohtama juhtun.

Olos on suusaküla 150 km-i polaarjoonest põhjapool Muonio lähedal, mis on piirilinnaks Soome ja Rootsi vahel – siit 200 km põhjapoole sõites võib kohata vaid üht samasuurt alevikku – Kilpisjärvi – mis siis juba Soome/Rootsi/Norra piiride ristumise kohaks on. Erinevalt siinsest on kuuldavasti sealne loodus juba väga hõre ja mägine. Olosel on mingi kühm (veidi üle 500 m. merepinnast), mille ümber tiirutavad rajad ja neist mõned lähevad ka ümberkaudsete järvekeste vahele seiklema. Ainsaks puuks on kuusk, mis on kohati keskmise jõulupuu kõrgune, kuid mäe ümbruses kasvavad ka suuremad ning pakuvad seetõttu piisavat tuulevarju ning stabiilset temeperatuuri. Mäe ümber sõites paistavad kohati idullilised vaated kiilale pealaele sarnaselt lagedate tippudega kuppelmaastikule.

Esimesel treeningpäeval oli kehv suusailm – vihma tibutas ja libisemisolud väga tagasihoidlikud. Tõusud pole olnud siis Teedu sõnul kunagi nii pikad ja laskumised nii lühikesedJ. Kuid treeningprotsessi sobivad rasked treeningud, siis kergem lahinguis ju. Otsustasin alustada sama treeningkava järgi nagu Teet – see vist Tartu Suusaklubi 16-aastaste poiste kava, kes Levil laagris on. Vajadusel teen loomulikult kärpeid, mahtu lisama kindlasti ei hakka. Rannar teeb oma kava järgi – ta vist üritab koguda maksimaalselt kilomeetreid. Alustasime esimesel päeval 2-tunnise uisutreeninguga, mille käigus läbisime neis libisematuis oludes 24 km-i – saab näha ehk nädala jooksul võrdlust, palju normaalsetes tingimustes sama aja ja koormusega km-e koguda õnnestub. Alguses oli esimesele suusasõidule kohaselt pump rinnus šoki-seisundis, sest ta ju ei teadnud, kuipalju vaja neis lumistes tingimustes pöördeid näidata ja siis ta peksis, mis jõudis. Tunni jooksul sai pöördeid reguleeritud ning lõpuks harjus ta vist ära ja rahunes veidi maha. Tegelikult plaanisimegi võtta rahulikult jälgides, et ei ületaks ka tõusudel anaeroobset läve, vaid tegutseksime ikka aeroobsuse (mõistuse) piirides.

Õhtune treening tõotas veel tugevamat vihmasauna ja muud sellist ebameeldivat – õnneks meie rajale astudes (=toauksest välja astudes) oli vihm hõredam ja teisle pool mäge ei sadanud üldse. Vesi oli ka sealpool rajast läbi vajunud ja lumi tihedam, mistõttu rada oluliselt kiirem kui hommikul – teisel pool oli küll veidi raske nagu varemgi, aga hammaste jõul sain sellest üle. Tegime Teeduga 2 x 12 km-se ringi ja kiirus oli oluliselt suurem, sest läbisime sama pika distantsi (ja kindlasti mitte kergema trajektooriga rajal) 24 km-i 1 h 34 min. – pulss oli ehk nibin-nabin kõrgem kui peaks ja seda võtan homme ka arvesse. Oli mõnusam sõita kui hommikul. Jälgime hoolikalt ka ilmateadet, see tõotab veidi talvisemat ülehomsest. Kuna ma esimese osa tekstist kirjutasin valmis päeval, siis olgu lisatud, et õhtusel treeningul markeerisid Triin ja Volts piinlikult paaristõukelise Eesti ENSV teenelise meistersportlase Veerpalu treeningut tegemas. Usute või mitte, kui ma seda lauset just praegu toksin siin kohaliku hotelli lobbys, siis astus Veerpalu mu kõrval receptioni leti ette ning asjatab midagi tädiga. Tervitan teda, millele lahkelt ka vastatakse. Nii tore ajastus :).