Saturday, November 25, 2006
Olosele lund otsima...1. päev
10 minutit pärast lahket SMS-i Teedult astusime Olosel mökisse nr. 24 ja kinnitasime, et ei saanud lasta end rohkem kutsuda. Kell oli 20.00 ning seljataga 11-tunnine autosõit ning 1030 km-i Helsinkist Olosele. Triin, Teet ja Volts (=perek.) olid rongi ja auto toel jõudnud sama päeva lõunaks ning neil oli juba tutvumistreening tehtud. Tegelikult olin ärganud Tlns juba kell 6.00, et kella 7.00-ks Pantschmidti praamile jõuda. Teekond oli mulle väsitav, autojuhist Rannarile ilmselgelt mitte niivõrd – üleväsimusest vabanemiseks kulus tervelt 9 tundi magusat und. Lumega on Soomes hetkel kehvasti, lumepiir on alles ca. 70 km-i enne Olost – allpool saab vist sõita vaid kunstlume radadel (ka tänasel Kuusamo MK-etapil näidati vaid musta metsaalust). Kuid siin Olosel on murdmaasuusatajate Mekale kohaselt lumekiht tugev, isegi viimaste päevad vihm (jätkub ka täna) ei ole suutnud sellele kahju teha. Olen siin esimest korda (üldse Lapis küll teist aastat) ning siin on tõepoolest mõeldud kõigele, mille vajadust üks murdmaa murdja ette kujutada oskab – alates radade valgustusest, hooldusest, märgistusest kuni kuivatuskappideni ja määrderuumideni välja (isegi pukk oli kohapeal olemas – meil neid nüüd kokku 3 tükki). Et siis Olost peavadki suusatajad parimaks esimese lumelaagri paigaks – väga mitmed murdmaakoondised treenivad siin praegugi (nädalavahetuseks läksid kõik Kuusamosse võistlema (meie Mael läks ju päris hästi – igavene 5-s, naiste tulemusi ma kahjuks praeguseni ei tea), kuid ilmselt tulevad paljud tagasi, sest lumeolud on vist igalpool mujal kehvapoolsed) – eks siis lähipäevil saab raporteerida, keda neist primitiivse vaimu kandjatest (Kerese klassifikatsioonile tuginedes ja tahtmata neid otseselt solvata) kohtama juhtun.
Olos on suusaküla 150 km-i polaarjoonest põhjapool Muonio lähedal, mis on piirilinnaks Soome ja Rootsi vahel – siit 200 km põhjapoole sõites võib kohata vaid üht samasuurt alevikku – Kilpisjärvi – mis siis juba Soome/Rootsi/Norra piiride ristumise kohaks on. Erinevalt siinsest on kuuldavasti sealne loodus juba väga hõre ja mägine. Olosel on mingi kühm (veidi üle 500 m. merepinnast), mille ümber tiirutavad rajad ja neist mõned lähevad ka ümberkaudsete järvekeste vahele seiklema. Ainsaks puuks on kuusk, mis on kohati keskmise jõulupuu kõrgune, kuid mäe ümbruses kasvavad ka suuremad ning pakuvad seetõttu piisavat tuulevarju ning stabiilset temeperatuuri. Mäe ümber sõites paistavad kohati idullilised vaated kiilale pealaele sarnaselt lagedate tippudega kuppelmaastikule.
Esimesel treeningpäeval oli kehv suusailm – vihma tibutas ja libisemisolud väga tagasihoidlikud. Tõusud pole olnud siis Teedu sõnul kunagi nii pikad ja laskumised nii lühikesedJ. Kuid treeningprotsessi sobivad rasked treeningud, siis kergem lahinguis ju. Otsustasin alustada sama treeningkava järgi nagu Teet – see vist Tartu Suusaklubi 16-aastaste poiste kava, kes Levil laagris on. Vajadusel teen loomulikult kärpeid, mahtu lisama kindlasti ei hakka. Rannar teeb oma kava järgi – ta vist üritab koguda maksimaalselt kilomeetreid. Alustasime esimesel päeval 2-tunnise uisutreeninguga, mille käigus läbisime neis libisematuis oludes 24 km-i – saab näha ehk nädala jooksul võrdlust, palju normaalsetes tingimustes sama aja ja koormusega km-e koguda õnnestub. Alguses oli esimesele suusasõidule kohaselt pump rinnus šoki-seisundis, sest ta ju ei teadnud, kuipalju vaja neis lumistes tingimustes pöördeid näidata ja siis ta peksis, mis jõudis. Tunni jooksul sai pöördeid reguleeritud ning lõpuks harjus ta vist ära ja rahunes veidi maha. Tegelikult plaanisimegi võtta rahulikult jälgides, et ei ületaks ka tõusudel anaeroobset läve, vaid tegutseksime ikka aeroobsuse (mõistuse) piirides.
Õhtune treening tõotas veel tugevamat vihmasauna ja muud sellist ebameeldivat – õnneks meie rajale astudes (=toauksest välja astudes) oli vihm hõredam ja teisle pool mäge ei sadanud üldse. Vesi oli ka sealpool rajast läbi vajunud ja lumi tihedam, mistõttu rada oluliselt kiirem kui hommikul – teisel pool oli küll veidi raske nagu varemgi, aga hammaste jõul sain sellest üle. Tegime Teeduga 2 x 12 km-se ringi ja kiirus oli oluliselt suurem, sest läbisime sama pika distantsi (ja kindlasti mitte kergema trajektooriga rajal) 24 km-i 1 h 34 min. – pulss oli ehk nibin-nabin kõrgem kui peaks ja seda võtan homme ka arvesse. Oli mõnusam sõita kui hommikul. Jälgime hoolikalt ka ilmateadet, see tõotab veidi talvisemat ülehomsest. Kuna ma esimese osa tekstist kirjutasin valmis päeval, siis olgu lisatud, et õhtusel treeningul markeerisid Triin ja Volts piinlikult paaristõukelise Eesti ENSV teenelise meistersportlase Veerpalu treeningut tegemas. Usute või mitte, kui ma seda lauset just praegu toksin siin kohaliku hotelli lobbys, siis astus Veerpalu mu kõrval receptioni leti ette ning asjatab midagi tädiga. Tervitan teda, millele lahkelt ka vastatakse. Nii tore ajastus :).
Olos on suusaküla 150 km-i polaarjoonest põhjapool Muonio lähedal, mis on piirilinnaks Soome ja Rootsi vahel – siit 200 km põhjapoole sõites võib kohata vaid üht samasuurt alevikku – Kilpisjärvi – mis siis juba Soome/Rootsi/Norra piiride ristumise kohaks on. Erinevalt siinsest on kuuldavasti sealne loodus juba väga hõre ja mägine. Olosel on mingi kühm (veidi üle 500 m. merepinnast), mille ümber tiirutavad rajad ja neist mõned lähevad ka ümberkaudsete järvekeste vahele seiklema. Ainsaks puuks on kuusk, mis on kohati keskmise jõulupuu kõrgune, kuid mäe ümbruses kasvavad ka suuremad ning pakuvad seetõttu piisavat tuulevarju ning stabiilset temeperatuuri. Mäe ümber sõites paistavad kohati idullilised vaated kiilale pealaele sarnaselt lagedate tippudega kuppelmaastikule.
Esimesel treeningpäeval oli kehv suusailm – vihma tibutas ja libisemisolud väga tagasihoidlikud. Tõusud pole olnud siis Teedu sõnul kunagi nii pikad ja laskumised nii lühikesedJ. Kuid treeningprotsessi sobivad rasked treeningud, siis kergem lahinguis ju. Otsustasin alustada sama treeningkava järgi nagu Teet – see vist Tartu Suusaklubi 16-aastaste poiste kava, kes Levil laagris on. Vajadusel teen loomulikult kärpeid, mahtu lisama kindlasti ei hakka. Rannar teeb oma kava järgi – ta vist üritab koguda maksimaalselt kilomeetreid. Alustasime esimesel päeval 2-tunnise uisutreeninguga, mille käigus läbisime neis libisematuis oludes 24 km-i – saab näha ehk nädala jooksul võrdlust, palju normaalsetes tingimustes sama aja ja koormusega km-e koguda õnnestub. Alguses oli esimesele suusasõidule kohaselt pump rinnus šoki-seisundis, sest ta ju ei teadnud, kuipalju vaja neis lumistes tingimustes pöördeid näidata ja siis ta peksis, mis jõudis. Tunni jooksul sai pöördeid reguleeritud ning lõpuks harjus ta vist ära ja rahunes veidi maha. Tegelikult plaanisimegi võtta rahulikult jälgides, et ei ületaks ka tõusudel anaeroobset läve, vaid tegutseksime ikka aeroobsuse (mõistuse) piirides.
Õhtune treening tõotas veel tugevamat vihmasauna ja muud sellist ebameeldivat – õnneks meie rajale astudes (=toauksest välja astudes) oli vihm hõredam ja teisle pool mäge ei sadanud üldse. Vesi oli ka sealpool rajast läbi vajunud ja lumi tihedam, mistõttu rada oluliselt kiirem kui hommikul – teisel pool oli küll veidi raske nagu varemgi, aga hammaste jõul sain sellest üle. Tegime Teeduga 2 x 12 km-se ringi ja kiirus oli oluliselt suurem, sest läbisime sama pika distantsi (ja kindlasti mitte kergema trajektooriga rajal) 24 km-i 1 h 34 min. – pulss oli ehk nibin-nabin kõrgem kui peaks ja seda võtan homme ka arvesse. Oli mõnusam sõita kui hommikul. Jälgime hoolikalt ka ilmateadet, see tõotab veidi talvisemat ülehomsest. Kuna ma esimese osa tekstist kirjutasin valmis päeval, siis olgu lisatud, et õhtusel treeningul markeerisid Triin ja Volts piinlikult paaristõukelise Eesti ENSV teenelise meistersportlase Veerpalu treeningut tegemas. Usute või mitte, kui ma seda lauset just praegu toksin siin kohaliku hotelli lobbys, siis astus Veerpalu mu kõrval receptioni leti ette ning asjatab midagi tädiga. Tervitan teda, millele lahkelt ka vastatakse. Nii tore ajastus :).
