Heino Laivar blogib

Hommikune oravasöötmine tekitas taas piisavalt elevust – ta elab meie möki taga kuuskede vahel ja on juba harjunud peene menüüga, mida temaga jagame. Ta küll peamiselt viib tükkide kaupa kraami laiali, matab seda siis suvalistes kohtades lume alla või vitsutab niisama näost sisse. Täna tekkisid tal ka konkurendid – sõbralikud lehtsabad (võimalik, et on sellised linnud – värvilise laia sabaga?) ja mittesõbralikud harakad. Nendega ta siis jagas neid pannkoogi, jms. kraami tükke. Kuna suusarada läheb 75 m. kauguselt mökist mööda, siis ta käis hommikuse treeningu ajal lihtsalt mulle raja servas näitamas tervet leivakääru, mida ta hammaste vahel hoidis – lihtsalt jooksis kuuskede vahelt rajaserva, ootas kuni ma möödun ja hüppas siis kuuskede vahele tagasi. Paras tegelane.

Hommikupoolikul nägi programm ette uisutreeningut ja õhtul klassikat. Kuna oli korralikult värsekt lund, siis ei olnud lihtne, aga väga ühtlane ja mõnus treening sai. Õhtul oli tegemist pidama saamisega – see varieerub raja eri osades suuresti. Kolmandal korral sain enam-vähem pihta ja sai treening läbi viidud. Ilmselt oleks taas kõige paremini töötanud „Kosmos”. Kokku siis taas igapäevane keskmine läbisõit. Tänahommikuse treeninguga (4 1/2 päeva=220 km-i)) sai ka ületatud eelmise aasta Rovaniemi 7-päevase laagri 210 km-i – samas on koormus igati talutav ja tunne tugevam kui eelmisel aastal samal ajal. Teet on minuga enam-vähem sama läbisõidu juures (temal ees ju veel ka teine nädal), kuid Rannaril sama seisuga ca. 350 km-i (!). Ilm läheb veidi kargemaks – miinuskraade 5-10 juures. Homme pärastlõunal taas pehmemaks. Ühesõnaga, suurepärane suusailm. Kaamos, millest hr. Alaver olla pressis rääkinud, muret veel ei valmista nii lühikese aja peale. Ilmselt on tal igati õigus, sest päevavalgust ei ole kui juhtub olema pilvine ilm – kui pilvitu, siis 3,5 tundi valgust. Päikest siinpool ei näe, ainult selle kuma peegeldub küngaste tippudel, teisel pool mäge veidi küll.