Monday, November 27, 2006
Olose 2.päev...Jääst ja Juhast
Tänane hommik oli talvisem, sest olid miinuskraadid ja kerget lund oli puude pealt alla sadanud. Ja ma ei kukkunud voodist tõustes maha enam nagu esimesel korral ja ei põrutanud saba ära. Ja orav käis meil lihapirukat ja õuna söömas. Kerge valgus hakkas juba 9.30 ajal taevalaotuses tekkima ja taevas oli selge. Õhtul nägin isegi tähti ja kerget virmalisust. See kõik tegi esialgu heameelt.
Olude üle kainelt arutledes oli ees taas uisutrenn – veidi pikem kui eelmised. Uisk seepärast, et rada tõotas jäine olla ja traktor ei ole ju jõudnud pikematele ringidele (ei tea, kas jõuabki, sest tipud teevad ju lühikestel tiirudel trenni). Rannar lasi taas jalga varem ja olgu ette öeldud, et jõudis ka tagasi hiljem (nagu ikka), Teeduga läksime siis ümberkaudseid radu põhjalikumalt uurima. Jääs, mis jääs ja suusavalik mul sellisteks oludeks päris kehva, sest tipp-topp-suusaga ju ei lähe sellistest oludes välja ja teine paar on mul kuramuse fischeri sidecut ehk, et külgmine toetav kant oluliselt lühem kui teistel mudelitel. Nendega ma siis seal ukerdasingi ja libastumine kah ei olnud nii pädev kui Teedul, küll nii heas kui halvas mõttes, sest ta libastus ka väga otseses mõttes kaks korda – ja mitte niisama lihtsalt vaid ikka täie raha eest. Nii ma siis kulgesingi peas mõtted, kellele need suusad pähe määrida. Loodus oli seevastu lahe – täna sain aru idüllist, mida eelmistel sombustel päevadel nähtuga võrrelda ei saa. Nägime nüüd selge ilmaga ka meie mäekest, mille otsas 4 tuulegeneraatorit tiirutavad. Järvekeste vahel rajad liuglevad – pikad lauged tõusud ja kiired laskumised (meil oli küll kohustuslik sahk-tehnika, sest muidu oleks ennast kuusikusse või valgustusposti vastu templiks sõitnud), paremal pool silmapiiril päikesekuma (ta pistab nina välja kuskil 10.30 ajal ja läheb ära 14.30 ajal), vasakul pool selle kuma poolt valgutatud päris-tundra võimsad kuplid (meie mäegke kahvatud nende kõrval) teispool Muoniot (ca. 20 km-i kaugusel), hõre kuusik, tunnelid autoteede alt läbi (kohati laiemad nagu Nõmmel Trummis ja kohati kitsad, vaid ühele inimesele läbimahtumiseks mõeldud torud). See oli kena. Sõita ei olnud väga mõnus eelkirjeldatud põhjustel, aga olin gaasipedaaliga tagasihoidlikum kui eile ja sestap sai eesmärk täidetud.
Õhtune treening oli plaanis teha 3 km-isel rajal klassika tehnikas, sest sealt ju traktor üle käinud etc. Ilm oli läinud +0 kraadi peale, lumi oli külm.Rada läikis juba päevasest sportalaste higist või siis jääst – krt, seda teab. Mõtlesime kliistri peale – kuna Teet, Triin ja Volts pidid varem trenni ära tegema, siis nemad said ka testida pidamist. Tagasitulles olid neist 66% õnnelikud, 33% mitte – Teet soovitas mulle hoopis hõbedast universaali. Usun, et tegelikult heast südamest, aga see ei töötanud mitte 1% kah. Kuna ma üksi läksin trenni (Rannar oli muidugi varem juba läinud – carpe diem!), siis esimene reaktsioon – ahah, ei pea, lähen tagasi tuppa ja viskan trenni nurka. Siis ma mõtlesin, et krt, see ei oleks ju professionaalne:) - proovisin siis paaristõugetega läheneda asjale, krdi raske oli ju, sest rajal on kõvad tõusud. Tagumistel tõusudel leidsin uue motivaatori – kui Rannar suudab iga päev ca. 6 tundi trenni teha, siis mina suudan kah 5 korda selle 3-km-ise ringi paaristõugetega läbi sõita. Sain hakkama ja olin rahul – rohkem poleks mitte üks kord neist tõusudest küll jõudnud üles kraapida end! Päeva kokkuvõtteks siis sama distants, mis eile ja sellega võib rahule jääda.
Vahepalad: 1) Mökis külalisteraamatut sirvides leidsin sissekande pea igal aastal viimase 7 aasta jooksul, kus seltskond spordimehi olid esimese lume laagris käinud- seal hulgas ka selline mees nagu suusasprinter Juha Bäck (vt. www.juhaback.com - Soome MV sprindi hõbe 2000. aastal). Ülejäänud sellised Soome rahvusliku grupi piiril sõitjad. Erkole ja minule on ta tuttav 2006. aastal Interbancariolt, kus ta meie vanuseklassis võistles ja talle ei olnud eriti vastast kellestki. 2) Veerpalut nägime täna õhtuses treeningus uisku sõitmas – see võib tähendada seda, et põlv on paremas konditsioonis...ärge igaks juhuks ajakirjanikele veel lekitage:).
Olude üle kainelt arutledes oli ees taas uisutrenn – veidi pikem kui eelmised. Uisk seepärast, et rada tõotas jäine olla ja traktor ei ole ju jõudnud pikematele ringidele (ei tea, kas jõuabki, sest tipud teevad ju lühikestel tiirudel trenni). Rannar lasi taas jalga varem ja olgu ette öeldud, et jõudis ka tagasi hiljem (nagu ikka), Teeduga läksime siis ümberkaudseid radu põhjalikumalt uurima. Jääs, mis jääs ja suusavalik mul sellisteks oludeks päris kehva, sest tipp-topp-suusaga ju ei lähe sellistest oludes välja ja teine paar on mul kuramuse fischeri sidecut ehk, et külgmine toetav kant oluliselt lühem kui teistel mudelitel. Nendega ma siis seal ukerdasingi ja libastumine kah ei olnud nii pädev kui Teedul, küll nii heas kui halvas mõttes, sest ta libastus ka väga otseses mõttes kaks korda – ja mitte niisama lihtsalt vaid ikka täie raha eest. Nii ma siis kulgesingi peas mõtted, kellele need suusad pähe määrida. Loodus oli seevastu lahe – täna sain aru idüllist, mida eelmistel sombustel päevadel nähtuga võrrelda ei saa. Nägime nüüd selge ilmaga ka meie mäekest, mille otsas 4 tuulegeneraatorit tiirutavad. Järvekeste vahel rajad liuglevad – pikad lauged tõusud ja kiired laskumised (meil oli küll kohustuslik sahk-tehnika, sest muidu oleks ennast kuusikusse või valgustusposti vastu templiks sõitnud), paremal pool silmapiiril päikesekuma (ta pistab nina välja kuskil 10.30 ajal ja läheb ära 14.30 ajal), vasakul pool selle kuma poolt valgutatud päris-tundra võimsad kuplid (meie mäegke kahvatud nende kõrval) teispool Muoniot (ca. 20 km-i kaugusel), hõre kuusik, tunnelid autoteede alt läbi (kohati laiemad nagu Nõmmel Trummis ja kohati kitsad, vaid ühele inimesele läbimahtumiseks mõeldud torud). See oli kena. Sõita ei olnud väga mõnus eelkirjeldatud põhjustel, aga olin gaasipedaaliga tagasihoidlikum kui eile ja sestap sai eesmärk täidetud.
Õhtune treening oli plaanis teha 3 km-isel rajal klassika tehnikas, sest sealt ju traktor üle käinud etc. Ilm oli läinud +0 kraadi peale, lumi oli külm.Rada läikis juba päevasest sportalaste higist või siis jääst – krt, seda teab. Mõtlesime kliistri peale – kuna Teet, Triin ja Volts pidid varem trenni ära tegema, siis nemad said ka testida pidamist. Tagasitulles olid neist 66% õnnelikud, 33% mitte – Teet soovitas mulle hoopis hõbedast universaali. Usun, et tegelikult heast südamest, aga see ei töötanud mitte 1% kah. Kuna ma üksi läksin trenni (Rannar oli muidugi varem juba läinud – carpe diem!), siis esimene reaktsioon – ahah, ei pea, lähen tagasi tuppa ja viskan trenni nurka. Siis ma mõtlesin, et krt, see ei oleks ju professionaalne:) - proovisin siis paaristõugetega läheneda asjale, krdi raske oli ju, sest rajal on kõvad tõusud. Tagumistel tõusudel leidsin uue motivaatori – kui Rannar suudab iga päev ca. 6 tundi trenni teha, siis mina suudan kah 5 korda selle 3-km-ise ringi paaristõugetega läbi sõita. Sain hakkama ja olin rahul – rohkem poleks mitte üks kord neist tõusudest küll jõudnud üles kraapida end! Päeva kokkuvõtteks siis sama distants, mis eile ja sellega võib rahule jääda.
Vahepalad: 1) Mökis külalisteraamatut sirvides leidsin sissekande pea igal aastal viimase 7 aasta jooksul, kus seltskond spordimehi olid esimese lume laagris käinud- seal hulgas ka selline mees nagu suusasprinter Juha Bäck (vt. www.juhaback.com - Soome MV sprindi hõbe 2000. aastal). Ülejäänud sellised Soome rahvusliku grupi piiril sõitjad. Erkole ja minule on ta tuttav 2006. aastal Interbancariolt, kus ta meie vanuseklassis võistles ja talle ei olnud eriti vastast kellestki. 2) Veerpalut nägime täna õhtuses treeningus uisku sõitmas – see võib tähendada seda, et põlv on paremas konditsioonis...ärge igaks juhuks ajakirjanikele veel lekitage:).
