Heino Laivar blogib

Viimaseks laagri sõidupäevaks on planeeritud hommikune lühike treening neutraalsel maastikul ja seejärel jalgsituur Barca peenematel alleedel ja eksklusiivsemates butiikides. Meeleolu hommiksöögilauas on morn ja räägitakse juba ka rattasõidu asendamisest jooksutreeninguga, sest väljas on pilvine ja maha sadanud korralik veekiht, mis teeb rattasõidu suhteliselt ohtlikuks ja ebamugavaks. Pärt ja Erkki kui kaks eeskujulikku Ida-Saksa turisti on eelmisel õhtul jõudnud oma numbritoa vannis puhtaks pesta ka velod (vahendina sobib suurepäraselt Fairy). Mina aga hoian endamisi üleval lootust, et saame ikka ratta selga, sest ketse kaasas ei ole ja jooksuliigutus tundub mõeldeski ebameeldivana nädalase velotreeningu kontekstis. Peale hommikusööki leiamegi taeva selginenu ja trööstides kerget veekihti teedel ronime sadulasse. Sõidame Sitgesest allapoole läbi Vilanova Patas de Foix paisuni ja sama teed mööda tagasi. Kogeme suhteliselt lauget trajektoori, tõusumeetreid tuleb kokku vaid 360. Treeningu pikkuseks 42 km-i ja kestvuseks 1 h 37 min. Olime libedaga edukalt ettevaatlikud. Päris talutav ja mõnus kerimine oli, alguses oli ikka raske nagu kõigil eelnevatel hommikutelgi. Nüüd küürime velod puhtaks (kes hotellitoa vannis, kes õues basseiniäärse dušši all) ja teeme neist taas legod ning topime kastidesse. Kui sellega valmis, läheme rongiga Barca peale tuuritama. Kui raha parimatesse butiikidesse ära antud, istume austrirestorani ja teeme kokkuvõtte möödunud nädalast. Kiidame laagri kordaläinuks ja arutame plaane järmiseks aastaks. Seejärel sõidame Sitgesesse ja late-night drinki järel poeme põhku, et laupäeval kojusõit ette võtta.