Heino Laivar blogib

Planeeritud on taas kergem päev. Positiivne üllatus tabab hommikusöögilauas, sest see on imeliselt ja täiesti eba-hispaanialikult rikkalik. Tangime end korralikult kalorite ja vitamiinidega. Alar treenib täna isikliku kava alusel ehk väldib pedaalimist ja otsustab rannas jooksutreeningu läbi viia. Vältimaks seiklemist kiirteedel sõidame Tarvi ja bussiga Sitgesest välja Villafrancasse ning alustame sealsetel põldudel väntamist. Ilm on siin erinevalt rannikust pilvine. Mööduvad sildid teede ääres annavad selgust, et liigume Penedési veinipiirkonna põldudel. Teid ääristavad viinamarjapõllud ja veinimõisad – paraku rikub keerutav tuul veidi meeldivat üldmiljööd. Õnneks viib tee peatselt üles mäkke, kus vaated mäekülgedel rippuvatele viinamarjaistandustele ja ümbritsevale muutuvad meeter-meetri haaval avaramaks. Tõus jätkub ja jätkub, vertikaalmeetreid koguneb, järgmise nurga tagant avaneb uus vaade ülespoole looklevale teele. Peale 6 km-ist tõusu loeme kokku üle 500 vertikaalse tõusumeetri, mis teeb sellest seniste päevade rekordi. Oodatav allamäge sõit kujuneb aga suhteliselt lühikeseks, sest peatselt keerab tee taas ülespoole ning vallutame uusi kõrgusi, nüüd juba vahel ka ümber põldude keerutades mitte ainult mäekülgedel. Kahel korral saab sõidurütm segatud minu ratta esivahetaja poolt mahavisatud keti tõttu – piiraja ei ole paigas ja kuna tagavahetus samuti mõne käigu peal hästi ei tööta, siis valmistab mulle pettumust Hawaii rattamehhaaniku poolkõva töö. Ok, see selleks. Alles järgmise tõusupunkti läbimisel saab ette võtta pikema laskumise, mis kestab tõesti päris kaua – 50 km/h- se kiirusega allalooklemine on päris lahe. Võrreldes kiirusega, millega läbi väikeste külade vuhiseme, tundub elu neis seisvat liikumatuna ilmselt juba aastaid. Allamäge sõit viib sirgelt allapoole kulgevale maanteele, mis viib meid tagasi Villafrancasse. Täna sai siis taas tehtud mägironimistreening. Kilometraaž 58 km-i. Treeningu aeg 2 tundi 7 minutit. Vertikaalmeetreid kokku 740. Sõidame taas tagasi Sitgesesse, kus einestame Tarvi ja Erkkiga ja peesitame veidi rannas – lasen mingil indoneesia-kandist vanamehel omale kiire massaaži teha – tegelikult mõjub see päris hästi. Pärt ja Rait – va vingema diagnoosiga mehed teevad täna lisaks ka jooksutreeningu, et pühapäevasel Tartu Jooksumaratonil oma kohad ära kaitsta – mina olen oma hea enesetunde säilitamise soovi kohaselt loobunud mõttest seal osaleda. Tagasi hotelli jõudes ja tänast päeva üles tähendades piilun ühe silmaga Eurosporti, mis näitab otseülekandes WTA Berlini turniiril Ani ja Schnideri mängu – esimeses setis Maret eriti vastu ei punni ning aitab isegi kaasa, et see kiiresti läbi saaks. Tulemus 6:1. Teises setis on tegemist juba peaaegu võrdsete mänguga ja see paneb publikule lisaks kaasa elama ka minu – kahjuks kaotab Maret selle 6:4 ja temale selleks korraks siis turniir läbi. Aga pildile pääses ja häbisse ei jäänud. Tubli!