Heino Laivar blogib

Viimasel treeningpäeval toimus pikem uisutehnika treening ja lühike klassikatehnika jalutuskäik. Hommikune uisutehnika treening oli tõusuderohke ja värske lume tõttu päris raske – üritasin läbi sõita erinevad rajad, mida olime proovinud ja ka ülemise 8 km-ise ringi ümber mäe. See kulgeb päris kõrgelt ja sealt avanevad selge ilmaga vägevad vaated tundramaastikule- täna oli keskpäeva paiku selge, päike valgustas terava nurga alt puudelatvasid kõrgematel kohtadel ja suuremaid tundrakünkaid. Muonio-tagused kõrgemad lumivalged mäed kriiskasid silma sügavsinise arktilise taeva taustal, mis oli justkui ainult nende kohale riputatud. Häirivaid turiste suusarajal eriti ei kohanud, mõned neist olid küll suusad alla pannud, aga eelistasid siiski rajal liikuda jalutades suusad ja kepid käevangus. Noored Norra laskesuusatajad tegid ilmselt kontrolltreeningut, tulistamine käis ja suusatati võistlustempos.

Lõunasöögijärgne uinak oli väga magus – tundub, et treeningnädal on ikka korralikult võhmale võtnud. Õhtune treening võis olla vaid rahulik jalutuskäik värskes õhus. Seejärel sai suusad pandud parafiini alla ja kotti Eesti talve ootama. 25 ½ treeningtunniga sai kogutud 330 suusakilomeetrit, Teedul esimese treeningnädala kohta ligikaudu samapalju ja Rannaril vastavad näitajad ulmelised 39 tundi ja 520 km-i.

Tagasisõit oli kõrvalistujana ikka päris nüri – pühapäeva hommikul 8.15 alustasime ja kell 03.00 öösel Tartus. Päevakilometraaž kokku 1250 km-i. Ilmselt autoga nüüd järgmisel korral ei läheks, ehk kunagi hiljem kui see kogemus meelest läinud. Kuluefektiivsus on küll märgatav, kuid enesetunne väärib kah enamat. Tere, paduvihmane Eesti sügis/talv!