Heino Laivar blogib

Värskelt saabunud informatsiooni kohaselt ristusid Erkki ja tema ratta teekonnad Tallinna Lennujaamas. Sellest loost saime tegelikult kõik õppetunni, kuidas ebastandardse pagasiga ümber käia nii, et hilisemaid sekeldusi vältida. Lõpp hea, kõik hea.

Eilsel päeval sai tehtud ka esimene laagrijärgne treening Lõuna-Eesti kuppelmaastikul ning ei saa märkimata jätta, et tunne oli päris hea ja laagri positiive mõju avaldus sõidus selgelt. Tõusudel tuli märgatavalt kiiremini tipp kätte ja jalga jagus vastutuult sõidulegi treening lõpuosas. Kokku 80 km-i ja 2 tundi 50 minutit. Lõpus tuli lasta vaikselt tirri kuna keskjooksuga sain ilmselt ühele poole ja ratas rändas otse Hawaisse Siimu kätte. Ootan huviga, mida ta oskab nüüd selle ja eelmiste lahendamata väljakutsetega peale hakata.

Laagrinädal on nüüdseks seljataga. Hulk kogemust ammutatud ja tahtmist järgmisteks kordadeks samuti. Paraku ei kulgenud tagasilend viperusteta, mille tulemusena on siiani saabumata Erkki ratas...kujutan ette tema nördimust, uskudes samas, et Soome Õhk leiab selle üles ja toimetab koju. Pühapäeval läks Tartu Jooksumaratonile välja meie hulgast üks vapper Rait, kes (ilmselt mitte kellegi üllatuseks) parandas oma isiklikku resultaati oluliselt - mida siin imestada, triatlonis toimub alavahetus ju koheselt, praegu jäi 48 tundi vahele viimasest sõidust.

Muidu on jalg juba täitsa hea, mis tähendab ilmselt sobivate ilmastikuoludel korral homset eestimaist rattatreeningut. Ilusaid looduspilte lisan peatselt samuti, tuleb need enne andmekandjal hankida.

Viimaseks laagri sõidupäevaks on planeeritud hommikune lühike treening neutraalsel maastikul ja seejärel jalgsituur Barca peenematel alleedel ja eksklusiivsemates butiikides. Meeleolu hommiksöögilauas on morn ja räägitakse juba ka rattasõidu asendamisest jooksutreeninguga, sest väljas on pilvine ja maha sadanud korralik veekiht, mis teeb rattasõidu suhteliselt ohtlikuks ja ebamugavaks. Pärt ja Erkki kui kaks eeskujulikku Ida-Saksa turisti on eelmisel õhtul jõudnud oma numbritoa vannis puhtaks pesta ka velod (vahendina sobib suurepäraselt Fairy). Mina aga hoian endamisi üleval lootust, et saame ikka ratta selga, sest ketse kaasas ei ole ja jooksuliigutus tundub mõeldeski ebameeldivana nädalase velotreeningu kontekstis. Peale hommikusööki leiamegi taeva selginenu ja trööstides kerget veekihti teedel ronime sadulasse. Sõidame Sitgesest allapoole läbi Vilanova Patas de Foix paisuni ja sama teed mööda tagasi. Kogeme suhteliselt lauget trajektoori, tõusumeetreid tuleb kokku vaid 360. Treeningu pikkuseks 42 km-i ja kestvuseks 1 h 37 min. Olime libedaga edukalt ettevaatlikud. Päris talutav ja mõnus kerimine oli, alguses oli ikka raske nagu kõigil eelnevatel hommikutelgi. Nüüd küürime velod puhtaks (kes hotellitoa vannis, kes õues basseiniäärse dušši all) ja teeme neist taas legod ning topime kastidesse. Kui sellega valmis, läheme rongiga Barca peale tuuritama. Kui raha parimatesse butiikidesse ära antud, istume austrirestorani ja teeme kokkuvõtte möödunud nädalast. Kiidame laagri kordaläinuks ja arutame plaane järmiseks aastaks. Seejärel sõidame Sitgesesse ja late-night drinki järel poeme põhku, et laupäeval kojusõit ette võtta.

Hommikusöök kell 8. Täna on plaanis 3-tunnine treening. Mõeldes raja profiilile tähendab see paratamatult taas ka tõusumeetreid. Valime sihtkohaks Montserrat kaljumäe piirkonna, mis asub ca. 55 km kaugusel Sitgesest. Sõidame kohale ja ajame rattad alla – Montserrat on aukartustäratav vaatepilt – Looja on selle näol taas oma kordumatut loomingulist muljetavaldavalt esitanud. Plaanime esialgselt sõita ümber kaljude ja siis veidi peale lähiümbruses. Tegelikkuses tähendab see seda, et hakkame algusest peale ronima (algkõrgus 300 m) – algselt mööda kiirteeäärset väiksemat teed kuni El Brucini ja sealt valime juba tee, mis viib 9 km-i üles Montserratile. Alguses kui jalg veel kange on ikka väga raske küll, Alar otsustab tulla oma tempos järgi – pole mõtet ju peeneks tõmmata. Kui juba siin oleme, siis mõtleme, et paneme nii kõrgele välja kui võimalik. Jõuame 755 meetri peale, sealt tuleb edasi väike langus ja siis taas tõus. Ümberkaudne maailm kahaneb iga meetriga, mis tõusul võtame ja peagi on see siit ülalt vaadates kui tikutopsimaa. Ühtäkki leiame end tohutu hulga turistibusside ja inimmasside hulgast, sest oleme jõudnud Montserrati kaljukindluse valdustesse – sõidame tee lõppu välja ja teeme telefonifotokatega paar pilti. Oleme jõudnud taas 755 meetri peale. Siit edasi lähevad üles vaid jalgimatka rajad ja mägiraudtee – Pärt on teadjamees, sest varem käinud siin matkamas. Tarvi ootab meid bussiga veidi allpool, sest vahepealsetest tõkkepuudest saab mööda vaid piletiraha eest. Sõidame tema juurde, ka Alar on seal juba ootamas. Teeme kaljujärsakul paar poseerimist, võtame bussist kilekad peale (ilma selleta on laskumised siin üleval lõikavalt külmad) ja hakkame allapoole kihutama – laskumine on päris järsk ja pidurid saavad valu. Ka käed saavad osa pidurdamise valust. All oleme saavutanud päeva madalaima punkti 180 meetrit ja võtame suuna Manresa peale. Peatselt otsustame pöörata maha väiksemale teele. Siit hakkab tee vähehaaval taas ülespoole Montserrati poole keerlema (nüüd juba teisest küljest). Päev on palav – kohati õhk seisab ja päike kütab täisvõimsusel imedes viimased vedelikuvarud organismist. Alar jätkab taas omas tempos – võtame selle tõusuosa lõpu tempokalt. Järgneb veidi laugem tõusuosa ning siis taas järsem. Rait läheb tempokalt sõtkudes eest. Kuna minul ja Raidil on üks kerge käik vähem võrreldes Pärdi ja Erkkiga, siis peame oleme lihtsalt raskema jalaga mehed – paraku ei jõu mina enam sõtkudes minna ja jään peatselt Pärdistki maha. Minust omakorda jääb Erkki. Õnneks oleme kohe allapööramise kohas ehk siis kolmandat korda 755 meetri peal ning punt saab varsti kokku – Tarvi on bussiga kohale toonud ka Alari. Langeme alla El Brucini ja teeme seal paar laskumist ja tõusu, et täita oma 3-tunnine treeningplaan. Treeningu pikkus 69 km-i. Tänane sõit oli kindlasti päris raske – kogusime rekordilised 1400 vertikaalselt tõusumeetrit. Jõudes tagasi Sitgesesse läheme peale protseduure randa vedelema seniks kuni magu piisavalt tühjeneb ja sunnib kõhutäidet otsima. Sööme talutavas restos ja oleme pakutavaga väga rahul – ainult majavein on paras peet ja ainumas pokaal mõjub uimastavalt meie kurnatud peadele. Lisan tänasele jutule ka testpildi, mis võetud telefoniga ja ei esitle asjaosalisi, aga kahjuks ei ole meil ühenduslüli Erkki EOS-i ja minu arvuti vahel, mistõttu tulevad asjakohased pildid alles üles järgmisel nädalal või nii.

Planeeritud on taas kergem päev. Positiivne üllatus tabab hommikusöögilauas, sest see on imeliselt ja täiesti eba-hispaanialikult rikkalik. Tangime end korralikult kalorite ja vitamiinidega. Alar treenib täna isikliku kava alusel ehk väldib pedaalimist ja otsustab rannas jooksutreeningu läbi viia. Vältimaks seiklemist kiirteedel sõidame Tarvi ja bussiga Sitgesest välja Villafrancasse ning alustame sealsetel põldudel väntamist. Ilm on siin erinevalt rannikust pilvine. Mööduvad sildid teede ääres annavad selgust, et liigume Penedési veinipiirkonna põldudel. Teid ääristavad viinamarjapõllud ja veinimõisad – paraku rikub keerutav tuul veidi meeldivat üldmiljööd. Õnneks viib tee peatselt üles mäkke, kus vaated mäekülgedel rippuvatele viinamarjaistandustele ja ümbritsevale muutuvad meeter-meetri haaval avaramaks. Tõus jätkub ja jätkub, vertikaalmeetreid koguneb, järgmise nurga tagant avaneb uus vaade ülespoole looklevale teele. Peale 6 km-ist tõusu loeme kokku üle 500 vertikaalse tõusumeetri, mis teeb sellest seniste päevade rekordi. Oodatav allamäge sõit kujuneb aga suhteliselt lühikeseks, sest peatselt keerab tee taas ülespoole ning vallutame uusi kõrgusi, nüüd juba vahel ka ümber põldude keerutades mitte ainult mäekülgedel. Kahel korral saab sõidurütm segatud minu ratta esivahetaja poolt mahavisatud keti tõttu – piiraja ei ole paigas ja kuna tagavahetus samuti mõne käigu peal hästi ei tööta, siis valmistab mulle pettumust Hawaii rattamehhaaniku poolkõva töö. Ok, see selleks. Alles järgmise tõusupunkti läbimisel saab ette võtta pikema laskumise, mis kestab tõesti päris kaua – 50 km/h- se kiirusega allalooklemine on päris lahe. Võrreldes kiirusega, millega läbi väikeste külade vuhiseme, tundub elu neis seisvat liikumatuna ilmselt juba aastaid. Allamäge sõit viib sirgelt allapoole kulgevale maanteele, mis viib meid tagasi Villafrancasse. Täna sai siis taas tehtud mägironimistreening. Kilometraaž 58 km-i. Treeningu aeg 2 tundi 7 minutit. Vertikaalmeetreid kokku 740. Sõidame taas tagasi Sitgesesse, kus einestame Tarvi ja Erkkiga ja peesitame veidi rannas – lasen mingil indoneesia-kandist vanamehel omale kiire massaaži teha – tegelikult mõjub see päris hästi. Pärt ja Rait – va vingema diagnoosiga mehed teevad täna lisaks ka jooksutreeningu, et pühapäevasel Tartu Jooksumaratonil oma kohad ära kaitsta – mina olen oma hea enesetunde säilitamise soovi kohaselt loobunud mõttest seal osaleda. Tagasi hotelli jõudes ja tänast päeva üles tähendades piilun ühe silmaga Eurosporti, mis näitab otseülekandes WTA Berlini turniiril Ani ja Schnideri mängu – esimeses setis Maret eriti vastu ei punni ning aitab isegi kaasa, et see kiiresti läbi saaks. Tulemus 6:1. Teises setis on tegemist juba peaaegu võrdsete mänguga ja see paneb publikule lisaks kaasa elama ka minu – kahjuks kaotab Maret selle 6:4 ja temale selleks korraks siis turniir läbi. Aga pildile pääses ja häbisse ei jäänud. Tubli!

Sel päeval liigume Tossa de Marist läbi ranna-äärse linnastu Barcelonasse ja sealt edasi Stigesesse. Planeeritav distants 120 km ning distants iseloomult igati vastuvõetava trajektooriga. Peab tõdema, et trajektoor oli tõepoolest OK, aga kõik muu päris meeletu. Sel päeval saame kogeda päris palju emotsioone ja teami-töö pannakse korralikult proovile. Algus möödub serpentiinides ning seejärel veidi tüütult väikeste linnakeste vahel suhteliselt vastutuuliste tingimustega võideldes. Peale kahetunnist sõitu teeme pausi, et pista kinni võileivad ning saata ära Tõnu, kes lahkub lennujaama suunas, et siirduda oma argisesse Londonisse. Kiired tänuavaldused edastatud kiirustame sadulasse (muidu säilib oht, et Raidu pulss võib suisa läbi 60 löögi taseme kukkuda nagu Tallinki aktsia). Jõuame ekseldes läbi eeslinnade Barcasse ning oleme seal suhteliselt peatud otsides õiget väljapääsu. Mitme mehe väiksed nurinad purskuvad minu vastureaktsioonina (vähesel määral ka teiste omadena) kui oleme jõudnud kiirteele, kus igasugune jalgrattasõit on eluohtlik ja vastunäidustatud. Õnneks väljume peatselt väiksematele teedele ja jõuame Barca prügimägede vahelisse tööstusrajooni, kus meid teeäärtes tervitavad kohalikud prostid. Teenused jäävad seekord kasutamata. Jõuame peatselt veidi suuremale teele, mis kannab meid taas serpentiinidesse. Lohutame end mõttega, et jäänud on vaid 10 km-i. Kohalike lollide veokijuhtidega (seepärast nad veoautojuhid ongi, et nad on lollid – see on Erkki elukogemuslik tõdemus) võideldes jõuame Sitgesesse, kus meid Tarvi juba ees ootab ja hotellini juhatab. Kogukilometraažiks kujuneb 132 km-i ja treeningu ajaks 5 tundi 16 minutit. Vertikaaltõusu saame kokku 805 meetrit. Päris korralikud numbrid. Väikse osa meie nurinast saab ka hotellirahvas, kes meid esmalt 2 voodiga kolmestesse tubadesse jaotab. Mõistame küll, et tegemist tuntud gay-linnakesega, kuid meie kahjuks nende väljavalitute hulka ju ei kuulu (muidugi on õhtu veel noor ja jääme siia ju mitmeks setmeks päevaks...). Taastame rahu hotellirahvaga kui nad pakuvad meile lisaks ühe kahekohalise – nii sobitume kenasti üksikvooditesse. Peale protseduure siirdume otsejoones söömaajale ranna-äärsesse restorani, kus pasta maitseb hästi ja jutt keerleb peamiselt "mees-eksperimenteerijate" ümber. Õnneks pakuvad silmarõõmu ka mõned kenad preilid. Siirdume puhkama, et järgmistel päevadel mööndustega selle linna poolt pakutavat nautida.

Tänane plaan on võtta rahulikult! See on nüüd kahe otsaga asi, sest ümberringi on ainult mäed...plaan on sõita põhjapoole ja siis tagasi. Sõit kulgeb mööda rannikuäärseid serpentiine üles ja alla, nüüdseks on selge, et sellest saab ainult mägironimis-kiirlaskumistreening. Sõidame 25 km-i kaugusele Sant Feliu de Guixoles linna ning sealt tagasi. Tagasitulles teeme väikese tõususaki lisaks, et jõuda 200 m-ni merepinnast. Vaated on maalilised ja lisavad entusiasmi, rannajoon on kaugel allpool justkui peopeal ja meri on läbipaistvalt sinakas-roheline. Suudan nõustuda valitud tempoga ja sõit on talutav, isegi nauditav. Treeningu pikkuseks 48 km-i ja ajaks 2 tundi 12 minutit. Tõusumeetreid kogusime aga ajaliselt lühikese treeningu kohta 925 m (!). Peale treeningujärgseid rutiine einestame hotelli naabruses asuvas pizzerias. Seejärel veidi chilli linnakeses ja magustoiduring. Siis puhkus ja lugemistund hotelli terrassil. Õhtustame catalaani-pärases restos, kus maitseme traditsioonilist kööki. Kõik on menüüga väga rahul, ainult mina leian, et veidi ülesoolatud. Seejärel kangejalgne tagasikäik hotelli ja kiire uinumine. Sel öösel maitseb uni panemini ja kui Alar norskama ja jutustama hakkab, siis virutab Pärt juhendite kohaselt jalaga vastu tema voodit ja tüüp keerab saundi maha. Süsteem toimib.

Äratus kell 08.30. Hommikusöögiks „katalaanipärane“ praesai, criossant ja moos/või. Kesine on selle kohta rikkalikult öeldud. Sellise toidu pealt ratast sõita tundub veidi kahtlane...Alustame kell 10 Ribes de Fraserist Tossa de Mari poolt, mis asub Vahemere rannikul ehk siis Püreneedest kagusse, alla mere äärde. Distantsi pikkus on 145 km...pole nagu kunagi sõitnud nii pikalt rattaga või nii (pikim sõit Tartu Rattaralli 133 km-i). Oodatav reljeef annab omapoolse vürtsi kuna 1100 m-seid punkte jagub teel mitmeid. Alustame ca. 700 m pealt. Algus on allamäge, millele järgneb esimene tõus. Kuna tuul oli siledal maal tugev, siis serpentiinipidi ronida on täitsa mõnus ja vaikne. Tõus edukalt võetud, saab pikalt laskuda kuni Olotini. Olen laskumise osas teinud läbi märgatava arengu ja püsin allamäge teistel kannul (max. kiiruseks 67 km/h). Sealt taas veidi ronimist ja vähem mägist maad kuni Banjoleseni, kus täiendatakse joogivarusid ja näritakse ära paar saia. Kuna Tõnule saab sellest distantsist tänaseks küll (86 km), siis sõidab ta Tarviga teise auto logistikat korraldama. Jätkame viiekesi. Vastutuul tugevneb koguaeg ja päris karm on kohati sellega võidelda, ei ole kerge, ausõna. Õnneks on see katsumus kõigi jaoks ühesugune (Raidul küll ilmselt veidi rohkem ressurssi). Nüüd juba kohati mööda peaaegu kiirteed ning seejärel mööda vähem kiirteed, aga siiski autode vooluga paralleelselt läbi tunnelite ja üle sildade üles- ja allamäge, aga alati vastutuult. Lausa balsamina mõjub ühtäkki märk 14 km-i Tossa de Mar´ni. Kuid samas vähendab entusiasmi algav tõus, mis paneb meid veelkord proovile. Sellel teeme kiire puhkepausi kõigi heakskiidu kohaselt. Allamäge sõit on kui auhind selle päeva eest. Raksuga paneme mereni välja. Kogusime tõusumeetreid kokku 1080. Sõiduaega kokku 4 tundi 58 minutit. Seda juttu kirjutades naudime juba korralikku sööki rannatänava ääres pizzerias. Varsti peaks saabuma Barca kaudu ka Tõnu...saabubki koos abikaasa Kristeliga, kes elab Barcas. Õhtune väike jalutuskäik ning rahustav rhom&cola. Uni kujuneb suhteliselt rahutuks ilmselt seetõttu, et pump tuksub jätkuvalt kõrgetel pööretel.

Saabume Helsinkist Barcasse kell 11.00. Kohalesaabunud teami liikmed on: Alar, Rait, Erkki, Pärt, Tarvi ja Ivar. Barcas võtab meid vastu Tõnu, kes on saabunud Londonist. Sõidumeesteks on kõik peale Tarvi, kes on team-manager, bussijuht ja tehniline direktor ühes isikus.

Transpordivahenditeks rendime ühe Sidrun Jumperi ja ühe C4. Sõidame Barcast 110 km põhjapoole Püreneedesse Ribes de Fraseri linnakesse, et seal koheselt esile kutsuda esimene treening . Kõik laabub ja kell 16 ajal asume peale hotelli sisseseadmist ja rataste ehitamist (tulid välja päris originaalilähedased) sõidule mäest alla ja siis üles ja siis alla....kokku 57 km lähiorgudes ja mäekülgedel üles, alla vingerdades. Päris tore sõit, adrekas möllas meestel sees. Kohe sõidu alguses läheb Raidul sisekumm pauguga lõhki – teeb kiire vahetuse ja varsti kohtume rajal temaga taas. Mäest üles tõustes ilmnesid mitmed tehnilised üksikasjad – minu vahetus pinge all ikkagi streigib (Hawaii vennal võtan tagasi minnes m-i nime tagant ära...). Pärt avastab ühtäkki põlved omaenda lõua alt kuna sadul vajub sohu ning pedaalid on vist samuti ausõna peal väntade küljes kinni. Kuna tehniline abi tasemel, siis saadakse teemad joonde (minu vahetust peab reguleerima kuidagi omamoodi). Saame ka kerget vihma. Mäest alla sõites olen oluliselt aeglasem kui teised kuna oskused ja kogemused ses osas puuduvad. Kaotan nad silmist, kuid loodan nad leida end ootamas orus. No tegelikult ma sealt neid ei leia ja sõtkun siis üksi 10 viimast km-i mäest üles – pahurdan kuuldavalt. Kodanikud siiski vabandavad/selgitavad, et tegelikult nad ootasid mind ja jõudsin just vahetult pärast neid tagasi. Õnneks saame sellest kiiresti üle. Tõusumeetreid tuleb kokku 600. Treeningu aeg 2 tundi 7 minutit. Treeningule järgneb väike after-biking chill ja rataste parkimine naabermaja garaažis, kust loodame rattad ka hommikul leida. Seejärel ootamab õhtusöök ning ilmselt varajane unne mattumine, sest eelmine öö on kõigi jaoks olnud väga lühike (mõnel suisa üldse vahele jäänud).